Juuli, august - Alaska, Kanada

Edasi 14 juuli Alaskale.

Hubbardi liustik. Vaade laevalt.

Alaska. Wow! Tegelt? Poleks osanud unistadagi. Ei tea, kas maapeale ka saab? Eks näis. Tegelikult oli mingi aeg jutt sellest, et Hawail on üks projekt aga Alaska pole ka paha, pole ju kunagi käinud.

Maandusime kuskil poole kaheteistkümne paiku õhtul ning suundusime hotelli. Vahest on naljakas mõelda nende ajavahede ja reisimise seose peale. Kui me alustasime lendudega pool seitse hommikul ja sama päeva õhtul kell pool kaksteist olime teiselpool maakera, samas ajaliselt reisides 24 tundi või rohkemgi, siis ... ilmselt sellistest ekstreemsetest ajavahedest pole ime, et ka bioloogiline kell läheb sassi või oleks õigem öelda, et bioloogiline kell on õige aga see kell millega aega arvestatakse on natuke vale!? Või mis?

Laev asus paari tunni bussisõidu kaugusel. Lennujaama sealkandis, kus laev peatus ei olnud. Pean ütlema, et ka see paaritunnine bussisõit läbi Alaska oli suht hingemattev. Need mäed, need jõed, rannad, ojad, loodus. Tõsiselt kui mõelda ja unistada, siis kalaretkele tahaks sinna kindlasti minna (kes teab, siis kalastamine üks mu hobidest on, eriti forellijaht). Ja selleks on see maa ülim sihtkoht. Hiljem kui me hakkasime koju tagasi sõitma, siis ameeriklased vedasid kastide viisi kala lennukisse.

Hubbardi liustik

Kas siis enda püütud või lihtsalt kokku ostetud aga see on seal peamine turismiviis, ilmselgelt. Sõites laevani sai ka mõni pilt klõpsatud aga väga ilusat pilti ei saanud. Igatahes väga, väga lahe maa, ka ainult bussiaknast. Õnneks mitte ainult. Kruiisikas, millel töötasime liikles Alaska ja Kanada vahet, tehes lühemaid ja pikemaid peatusi. Põgusaid peatusi tehti ka sõidu ajal. Näiteks nagu Hubbardi liustik. Lahe on mõelda, et asjad ja nähtused, mille nägemisest sa unistada

Seward, Alaska.

ei osanudki, saavad teoks. Oleks nagu täitunud unistus, mida sa unistadagi ei osanud. Võimas vaatepilt igal juhul.  Jällegi, pilt räägib enda eest.

Enamuse ajast pühendusime ikka tööle. Üks võimalus veel laevast välja saada õnnestus väikeses linnas nimega Seward. Käisime einestama ja suveniire ostmas. Üks väike kogemus juures. Iseenesest väike armas linnake, midagi väga vaadata seal polnud. Tegime mõnusa hommikusöögi. Maitsesin kohalikku kala.

Hoomisöök. Lõhepraard.

Järgmine üllatus minu jaoks oli Kanada. Jällegi koht, kuhu ma pole osanud unistada, et minna aga kui võimalus on, siis miks mitte. Point nimelt selles, et Kanada vetes ei lubatud meil töötada, mingil meist mitte olenevatel põhjustel. Riiki turistina minnes, viisat vaja ei ole. Samas olid meil olemas Kanada läbisõidu viisad. Sadam, kus peatusime, oli Vancouver. Vaatasime linnas ringi, ostsime suveniire, sõime tänava hot dog’i ning jalutasime niisama ringi. Kui niimoodi linnades reisida, siis ühel hetkel muutuvad need

Vancouver, Kanada. Mingi roheline oaas.

suurlinnad natuke ühesuguseks ja igavaks, sellepärast ei olnud ka sellega seoses erilisi emotsioone kui ainult jälle üks linnuke kirjas. Niisama inimesi vaadata ka huvitav, see assortii erinevatest rahvustest, mõnus amps. Tegelikult oli meil seal ka üks väike seiklus aga sellest ma räägin neile, kes külla tulevad ja huvi tunnevad. Kodus tagasi 18. agustil, seega päris pikalt kodust ära. Seekord kestis puhkus 7. septembrini, seega 8-ndal uuesti tööle. :)
Pildigalerii.