Veebruar - märts. Jaapan - Singapur.

22 veebruar olin tagasi Jaapanis. Tegelikult sai eelmisel aastal Jaapanist natuke kopp ette ja ei oleks tahtnud sinna tagasi minna aga objekt, uus laev nimega Aida Prima, hakkas valmis saama ja see pidi hakkama Jaapanist Saksamaale sõitma ning mul avanes võimalus see sõit kaasa teha. Tegelikult küll ainult väike osa
Singapurini aga siiski.
Kuna ma jõudsin sinna just sellel ajal kui laev oli merekatsetel ja tulemas oli ka Eesti Vabariigi aastapäev, siis sain mõned päevad tööst vaba olla ja nö puhata, sest kodus olles magamata 2 nädalat, pole just suurem asi puhkus. Jaapanis oleks nagu kodus olnud, uni hea, tuju hea ja näha nö vanu sõpru. Kõik meie pundist ei siiberda niimoodi maailmas ringi nagu mul on sel aastal õnnestunud, seega oli vanu tuttavaid heameel näha.

Seda vaba aega kasutasin ma sportimiseks ja matkamiseks. Mul oli õnnestunud käimata jätta Mount Inasa otsas, mis asus sealsamas, kus elasime ja töötasime. Väga vägev matk. Vägev vaade. Sel matkal õnnestus mul näha ka jaapani metssiga, vabas looduses. Ma pidin püksid täis tegema ja mõtlesin, et oli mul vaja siia metsa ronida. Võõral maal, kaardita, kepsuta, telefoni aku hakkas tühjaks saama, seega google maps'ita. Kartsin, et ei jõuagi koju tagasi. Ihuüksinda. Lollakas. Õnneks ei olnud see esimene jalgsimatk ja Soomaa metsades möllamisest on tekkinud ka mingi suunataju ja see pole veel siiani alt vedanud. Lõpp hea kõik hea.

24. veebruaril nagu kord ja kohus, sai tähistatud Eesti Vabariigi aastapäeva. Meil ei õnnestunud leida Nagasakist ühtegi eesti restorani, üllatus üllatus, leppisime traditsioonilise jaapani omaga. Siinjuures räägib pilt rohkem kui tuhat sõna. Vasakul esiplaanil Rain, meie otsene ülemus, tervitused. 

Toredale puhkusele, pühadele, nädalavahetusele järgnes argipäev. Töö laevas. Nagu eelnevalt öeldud hakkas objekt lõpule jõudma seega jäänud nö fine tuning, lambid lakke pistikud seina. Peab ütlema, et kuigi alguses tundus selle laeva värvilahendused täiega lambikad, siis kui tuled põlema sai pandud, muutus kõik hoopis ilusamaks. Panen siia ka mõned pildid üles. Tööst ma pikalt siinkohal ei räägi. Kel huvi, mu kontaktid on Facebook'is avalikud, võtke julgelt ühendust.

Soovin siinkohal tänada jaapanlasest sõpra mr. Ooshimat (meie inglise-jaapani keele tõlki), tänu kellele õnnestus Nagasakis külastada kohti, kuhu meid, valgeid inimesi, sisse ei lastud. Sellest olen äkki ka varem kirjutanud. Sai karaoke baaris võidu jaapanlastega lauldud, saket ja soshut joodud. Väga mõnusad mälestused, väga soe vastuvõtt igal pool, väga lõbus. Taheti isegi jaapanlannat naiseks sokutada kuid nii see ei läinud. Kas kirjutan sellest ka? Äkki läheb postitus väga pikaks? Vahet pole.

Mr Daisuke Ooshima on kuuekümnendates vanem härra. Jaapanlastel, vähemalt seal Nagasakis, on kombeks pärast tööd sõpradega baaris istuda, väike naps võtta ja süüa. Vahest käiakse õhtu jooksul mitmes baaris. Samuti on neil kombeks, nagu mulle räägiti, et kui sind välja kutsutakse või kui sõbrad välja lähevad, siis maksab see, kes kõige rohkem teenib. Ma ei ole kindel, kas see tõsi on aga see selleks. Ühel õhtul siis kutsuti mind einestama. Mõtlesin, et miks ka mitte. Lootsin natuke, et joomaks ei lähe, sest järgmine päev töö ja ausalt öeldes natuke kopp ees sellest joomisest, sest jaapanis on/oli seda ikka natuke palju. Tol õhtul oli seltskonnas mr. Ooshima sõbrad mr. Kenichi Iw Amoto, kuuekümnendates hambaarst, fotograafiahuviline, keskklassi härra ja kolmekümnendates naisterahvas, kelle nime ma ei mäleta aga need kohad, mida me külastasime, olid tema omad, söögikoht ja karaoke baar. Väga tagasihoidlik ja vaikne. Ühtegi sõna inglise keelt ei rääkinud. Härrasmehed siis tõlkisid kui oli vaja repliike vahetada. Õhtu edenedes, kõhud täis ja juba väike tuju sees, läksime karaokesse. Olin selles kohas eelmisel aastal viibinud. Minu kõige suurem üllatus oli see, et seltsidaamidel, kes seal töötasid ja meie lauda istusid, napsi välja valama, olid alles fotod meie seltskonna eelmisest külastusest. Oli naljakas meenutada. Vanemad härrad olid juba parasjagu purjakil ja itsitasid ja lollitasid. Jutuajamise käigus küsis mr. Iw Amoto, et miks ma endale jaapanlannat naiseks ei taha, jauras selle teema ümber pool õhtut, endal silmad kissis ja nägu naerul. Nad on ikka naljakad kui napsitanud on ja omaarust nalja teevad. Nagu väiksed lapsed. Igatahes väga kihvt ja lõbus seltskond. Nende pärast tahaks kindlasti tagasi minna ja mõnusalt aega veeta.

Jaapanlased lükkasid korduvalt laeva valmimistähtaega edasi kuid lõpuks 14. märtsil hakkas laev euroopa poole sõitma. Järgmine ehk ka esimene peatus oligi vist Singapur. Lõplik sihtpunk oli Hamburg Saksamaal. Esialgse plaani kohaselt oleksin pidanud terve reisi kaasa tegema kuid miskipärast oli juba uus objekt tulemas ning seega jäi merereis suhteliselt lühikeseks. Jaapanist Singapurini sõitis laev 6 ööpäeva. Laevas toimis iseenesest kõik. Elasime kajutites, sõime restoranis, õhtuti oli isegi baar avatud, kohutavalt lahjat õlut väga kalli hinna eest pakuti. Jätsin seekord vahele. Laevas ei müüdud sigarette, palju õnne suitsetajatele, sealhulgas ka mulle. Viis päeva sain suitsetamata hakkama. Maha siiski ei õnnestunud jätta.

Nagu ma ütlesin nägi lõpuks laev, nii seest kui väljast, täitsa ilus välja. Kuna meil väga suurt tampi tööga ei olnud, siis sai ka natuke ringi vaadata. Ja jällegi võib kirjeldamise fotodele jätta. 

Singapur. Saabusime 20. märtsil. Teadsime, et meil õnnestub ka jalg maha saada, seda sai väga oodatud, sest ei tahtnud võimalust kasutamata jätta. Aga nii lihtsalt see paraku ei läinud. Ma ei tea, millest see oli aga jaapanlased ei tahtnud meid laevast maha lasta. Neil vist endil ei lubatud maha minna ja võibolla olid nad kadedad, siis mõtlesid igasugu jaburaid viivitusi välja. Kui me lõpuks maha saime, hakkas juba hämarduma. Seega ei saanud väga palju näha ja ringi käia. See kuulus restoran Singapuris, sinna me ei jõudnudki. Äkki õnnestub elu jooksul veelkord sinna, Hiiumaa suurusesse, viie miljoni elanikuga, linnriiki reisida, siis ... Sellegipoolest jõudsime külastada ühte väikest armast söögikohta, Chinatowni, Singapuri Hard Rock Cafe’d. Kesklinna sõitmine oli naljakas. Ca pool tundi ja taksojuht oli väga jutukas. Tema aktsent, sellest oli suhteliselt keeruline aru saada, hiina-india-filipiini-inglise segu. Kujutate seda ette. Ma vist sain üksikutest sõnadest aru. Kõigepealt siis väike kõhutäis. Söögikoht asus elumajade rajoonis, oligi nagu suure elumaja all, kus oli ca 10 söögikohta nagu väike turg või midagi sellist. Väga nunnu ja armas. Pärast söömist otsustasin väikse suitsu teha. Singapuris on vist seadus, et vales kohas suitsetada ei tohi. Eemal oli väike kohakene, kus üks vanem härra sigaretti popsutas, suundusin sinna. Härrasmees hakkas kohe pärima, et kust pärit jne. Kui ütlesin, et Eestist, siis kohe, et jajaa, ma tean jah, see on seal Läti ja Leedu lähedal, üks Balti riikidest. Ahah!? Ma ei osanud midagi öelda. Üllatav. Tegelikult on nii, et kuna ka seal sadamas ehitatakse laevu, siis ma tean, et seal on palju Eesti poisse tööl ja kuna nad saavad vist suht tihti linnapeale, on nad igale poole jõudnud ja vähemalt sadama läheduses elavad kohalikud teavad.

Suundusime edasi chinatowni, et osta mõned suveniirid ja niisama ninninänni. Õnneks vahejuhtumiteta. Seejärel Hard Rock Cafe. Miks just sinna? Meie seltskonnas on härrasmees, kelle soov on igas sadamas külastada kohalikku Hard Rock Cafe’d. Kuna liikusime seltskonnas, siis väga vastu ei vaielnud ega ise ei oleks osanud väga kuhugi minna ka. Väiksed õlled, kohustuslikud fotod ja laeva tagasi. Vot selline väike Singapuri külastus, nähtud, tehtud.

Singapur juhtus siis 20 märts, kodus tagasi olin 23 märtsi varahommikul.

Kodus olles jõudsin korra külastada Lätit, veeta paar päeva pojaga, pidada ema sünnipäeva ja 2. aprillil olin juba uuesti lennukis ja Bahama poole lendamas. Seega 10 päeva kodus.