Vaba aeg

Nagu mainitud, vaba aega oli väga vähe aga siiski.

Meie seltskond, kellega Obamas aega veetsime oli 8-pealine. Kaks tüüpi on ca kahemeetrised. Jaapanlased ise on sellised 160 cm kanti. Meie poisid said ikka väga palju tähelepanu. Eriti äge oli kõrvalt vaadata väikesi lapsi või vanemas eas daamisid, kes oma imestust  viisakuse taha ei varjanud. Suu lahti ja pea kuklas nagu oleks ei tea mida näinud. Mõned tahtsid piltigi koos teha. Ühesõnaga väga palju tähelepanu.
Meie sage külastuskoht oli baar hotelli taga, mis kujunes nagu meie omaks, sinna ei tõstnud oma jalga ei lätlased, poolakad ega rumeenlased, kes meiega samas linnas elavad. Poolakatele võiks pühendada terve peatüki aga kuna olen otsustanud, et negatiivsetest asjadest, ka iroonia võtmes, ei kirjuta, siis ei hakka trükimusta kulutama.
Baari külastasime peamiselt noolemänguoskuste lihvimiseks, mille kõrvale sai ka kesvamärjukest mekitud. Tuleb tunnistada, et vahest ka liialdatud aga sellest õnneks vist midagi kurja ei olnud, sest seda ei mäleta. Hommikul ärkasid kõik omas toas, mitte politsei jaoskonnas või kellegi võõra kõrval. Selles mõttes igav.
Vabast ajast võiks nii mõndagi kirjutada. Tänaseks  (6.12.2015) elame Nagasaki linnas sees, korteris. Ühel nädalavahetusel õnnestus külastada lõbustuskohti kuhu nn valgeid ei lasta või nad ei oskaks elu sees minna. Meie võõrustajaks oli üks meie tõlkidest töö juures mister Oshima. Siin on nii, et maksad mingi kindla summa ja selle eest saad veeta baaris või kuidas iganes seda kohta nimetada, tund aega ja juua nii palju kui jõuad. Tüdrukud on sul kogu aeg kõrval ja valavad jooki. Aetakse juttu, juuakse. Ei mingit seksuaalset maiku asja juures. Väga sensuaalne pigem. Oli meeleolukas õhtu. Sai joodud, lauldud võidu karaoket, tantsitud. Kellegil meie seltskonnast pole õnnestunud seda kogeda, see teeb selle eriliseks ja kordumatuks. ;)