Olen töötanud kokku kolm ja pool kuud Jaapanis ja pole kirjeldamiseks sõnu leidnud. Siin viibimine on olnud kuidagi vastuoluline. On olnud sündmusi ja emotsioone seinast seina. Tööst avalikult ei kirjutaks ja vaba aega veeta siin väga aega ei ole. Kuid siiski on elamusi, mis panevad hindama elu ja selle koha pealt teistmoodi mõtlema.
Kuna mulle meeldib jooksmas käia, siis pole mõnusamat tegevust kui teha seda võhivõõras linnas, teiselpool maakera kodust. Kuigi võimalusi on vähe olnud, olen siiski mõned korrad aega leidnud. Loodus on eemalt vaadates imeline. Mägine, väga mägine. Lopsakas. Lähemalt pole väga õnnestunud tutvuda kui ainult bussi aknast. Lahe on vaadata riisipõldude ja mägede kooslust kuidas inimene on kasutanud leidlikust, et sellisel maastikul põldu harida. Hea tunne on, et nende ägedate vaadete tunnistajaks olen.
Toit. Lähedased teavad kui valiv olen toitude suhtes. Puhkusel viibides saab siin kindlasti maitseelamuse osaliseks kuid kultuur ja traditsioonid on ikka erinevad ja kui ikka musta leiba laual pole, siis ... kreiziraadio sõbrad teavad.
Kuid siiski ... Elasime pisikeses linnas nimega Obama. Pole uurinud, miks ja millest selline nimi, keda huvitab, leiab ehk netist materiali. Proovisime poistega mitmeid toidukohti ja leidsime väga laheda ja armsa koha. Seda peavad Domo (naine) ja Misuki (mees). Domo võtab tellimusi ja arveldab, Misuki küpsetab. Ja teeb seda väga hästi. Nende juures söömas käies tekib väga kodune tunne, sest Domo õppis pähe kõigi meie nimed ning tervitas alati nimepidi. Ja alati saadeti meid ukseni, mõlemad.
Üks asi on vaja ära mainida. Piirkond, kus meie elame, ei räägita praktiliselt sõnagi inglise keelt või mõnda muud rahvusvaheliselt arusaadavat keelt. Aga lahe on nendega suhelda kui üksikute silpide ja mõnede joonistatud märkidega pead ennast arusaadavaks tegema. Iseenesest on palju sarnaseid sõnu inglise keelega aga hääldus on selline "nagu hiina keel". See keelebarjäär on ka tööl aga seal on õnneks tõlgid. Sama barjäär on lennujaamas, mis siselende teenindavad. Ja kui loodad bussitabelist tuttavaid tähti leida või muud infot siis ... palju õnne. Sama poes ja söögikohtades. Kõik käib pildi järgi. Õnneks ei ole lihtsad viisakussõnad keerulised ja nendega saab hakkama. Ja küsimustele saab vastused. Siiani pole veel kuskil eksinud ja ennast maha müünud. Kuigi ükskord oli selline väike kosjasobitamise tunne. Ühel päeval kargasid hotellitoas koristajad tuppa ning tahtsid suhelda, mitte küll kohe aga. Pärisid, kus ma elan ja kas mul pere on. Tiim moodustus ühest vanemast daamist, see seletas kõige rohkem, üks keskealine naisterahvas üks noorem. See vanem seletas ja vadistas midagi jaapani keeles ja ma ei saanud midagi aru. Kui nad minekul olid, siis jutustasid omavahel, eraldasin ühe sõna "oishi", mis tähendab meeldiv või tore või midagi taolist. Väga naljakas igal juhul. Näitasin kaardilt kust pärit olen, küll siis ahhetasid. Samuti poja pilte, siis seletasid vist midagi sarnasuse kohta, muud ma aru ei saanud.
Mis puudutab suhtlemist valgetesse, siis see on siin seinast seina. On väga lahkeid ja uudishimulikke inimesi, väga sõbralikke. Ja sealsamas ei sallita valgeid silmaotsaski. Tihti küsitakse kas oleme ameeriklased. Nagasakis on sallimatus mõistetav. Viibisime ka Nagasaki tuumapommi aastapäeval seal. Väga ei julenud sel ajal ringi liikuda.
Selle koha pealt võiks Jaapani kogemuse kokku võtta nii: see on väga vastuoluline. Just selle koha pealt, et siin on võimalik töötada ja elada aga mõned asjad on ikka väga võõrad ja harjumatud.
Proovin edaspidi tihedamalt kirjutada ja mitte nii pikalt. Elamusi ja kogemusi on veel, kes viitsib see loeb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar